Kuidas me olekas jätnud Soome erinäitusele minemata 

2 aastat tagasi sai esmakordselt käidud Soome Leonbergerite erinäitusel, millest jäi meeldejääv koosviibimine heade sõprade seltsis. Tänavu aastast reisi hakkasime planeerima juba siis kui maa veel valge oli – sai üüritud järvemajake ja puhkuseplaanid paika pandud. Aga nagu ikka hakkasid asjad mingil ajahetkel kiiva kiskuma. Põhjuseid oli mitmeid – nii rahalisi kui ajalisi - ja nädal ennem reisi olime kindlad, et seekordne minek jääb ära. Kurbus oli suur, sest miski sundis mind tegutsema selle nimel, et me kindlasti sinna kohale jõuaksime.

Hakkasin reisi ümber planeerima. Esimene mõte – lähen üksi kahe koeraga. Teine mõte – 60kg tütarlaps + 110kg koeri…. Sellest ei saa midagi head tulla! Mõeldud, tehtud – lähme emaga kahekesi. Kiirelt broneerisime laevapiletid ümber (see oli siis vist juba neljandat korda) ja hakkasime endale uut öömaja otsima. Otsisime, mis me otsisime aga lõpetasime telgis.

Lõpuks jõudis kätte see nädalavahetus. Pakkisime koerad/asjad autosse ja käivitasime mootori. Laev väljus laupäeva varahommikul, mis tähendas väljasõitu 5.30 kuna sadam jääb meie kodust paraku 100 km kaugusele. Saime õnnelikult sadamasse ning oodates laevapeale minekut [loe: jalutades koeri] tuli meie juurde venekeelt kõnelev mees, kes küsis, kas me lähme erinäitusele Soome. Noogutasime jaatavalt ega saanud aru miks või kuidas ta seda teadis või küsis. Igatahes ei teinud me sellest numbrit kuni nägime laevas järjekordselt sama meest – seekord koos abikaasaga ja nende koeraga, kelleks oli samuti leonberger. Meie imestus oli suur kui tuli välja, et nad suunduvad tõesti samale näitusel kuhu meiegi - reis kulges seda huvitavamalt. Kuna nad olid pärit Lätist, saime lisaks kõigele praktiseerida nii vene kui inglise keelt ja loomulikult sõlmisime sõprussidemed – järgmisel Riia  näitusel kohtume taas Baiba ja Bonniega!

Jõudnud Helsingisse hakkasime kohe sõitma näitusepaiga poole, mis asus Kesk-Soomes Hämeenlinna lähedal. Sõit kulges edukalt – olime hästi valmistunud ja printinud välja kaks eksemplari kaarte (kaks blondi pead on ikka kaks blondi pead). Jõudnud kohale püstitasime oma väikse laagri. Ilmataat oli meile armuline ja kostitas sooja päikesepaistelise ilmaga. Kuna hotell paiknes järve kaldal nautisid koerad varvastega vett ja meie päikest. Päev veeres õhtusse juttu puhudes, päevitades ning koertega jalutades.

Õhtul tekkisid aga uued kahtlused – koha peal polnud näha ühtegi koera ega märki sellest, et homme seal mingi näitus aset leiaks. Hakkasime kahtlema, kas oleme suure Soomemaa peale ikka õige koha üles leidnud?!?! Õhtu saabudes meie kahtlused haihtusid – miks? See jäägu saladuseks.

Öö möödus rahulikult – mina magasin Dessyga autos ning ema Montiga telgis. Äratus oli varajane ning tegemist oli palju – koerad vaja valmis sättida, ennast vaja korda seada. Näitus algas kell 10, meie jõudsime näituseplatsile 9.30. Registreerimine, puur üles ning huviga ringide tööd jälgima.

Kohtunikud oli väga põhjalikud ja võtsid asja rahulikult mistõttu kulges hindamine aeglaselt. Kõigepealt olid võistlustules juuniorid, kus meie seltskonnast osales emaste klassis Mossu. Pean ära mainima, et ka Marju otsustas veel viimasel hetkel, et siiski tuleb näitusele ja see tulek oli 101% õige otsus! Kokku oli emaseid juunioreid 22, vaid 2 koera said hindeks “suurepärane”, ülejäänud hinnati “väga hea” ja “hea” vääriliseks. Mossu hindeks oli “väga hea” ning lõpuks 4. koht esinelikus!!! Mul oli au esitada Mossut ja saavutada temaga vääriline koht sellest koerte hulgast! Marju – jõudu ja jaksu edaspidiseks!

Peale juunioreid oligi käes noorteklass, kus osales meie 19-kuune Dessy. See oli talle kolmas noorteklassi näitus, kahel eelmisel oli tulemuseks PE2 ja PE3.

Konkurents oli tugev – kõik koerad olid ilusad ja kohtunik pidas hinde “suurepärane” vääriliseks seitsmest koerast viite, sh ka Dessyt. Kohtuniku jaoks oli väga oluline liikumine, seega saime ringis kõvasti joosta. Peale mitmeid kiireid ringe oli võit meie – rõõm oli suur ja olin väga rahul nii enda kui ka koera esinemisega. Sellega aga meie niigi juba hea päev ei lõppenud. Olles ära vaadanud parima kasvataja klassi valimise, plaksutanud päeva parimatele veteranidele jõudis kätte parima emase koera valik. Kokku oli 16 koera, kelle hulgast vaid 4 paigutati kohtadele. Kohtunik vaatles koeri kaua ja tegi siis oma valiku näidates esimesena meie peale – JESSS! Koht oli kindel ja muu polnud enam tähtis. Olles teinud oma valiku saadeti teised koerad ringis välja ning 4 koera läksid liikuma. Pealtvaatajad aplodeerisid ja meie muudkui jooksime. Lõpuks hakati järjest kohti näitama – 4. koht juunior klassi võitja, 3. koht tšempionklassi koer. Olime jäänud vaid mina ja Dessy ning tšempionklassi võitja. Süda puperdas sees, olime juba 62 koera hulgast vähemalt 2. kohal. Aga ei…kohtunik näitas meile esikohta! See oli uskumatu, pisar tuli silma –minu pisikene blondiin oli saavutanud Soome aasta erinäitusel Parima Emase koera tiitli. See oli midagi väga ilusat, see tunne oli ja on siiani parim! Käed värisevad praegugi kui seda jutukest kirjutan – ma loodan, et te kõik saate seda tunnet kunagi tunda, sest seda on raske kirjeldada. Sellega asi ei lõppenud aga siiski, nüüd oli ees meil Tõu Parima ring. Parimaks isaseks tulnud koer oli kena, võitnud palju näitusi ning pärjatud mitmete tiitlitega ning tema oli ka selle päeva Tõu Parim, Dessy seega Vastassugupoole Parim. Ema ütles, et tal on Olümpiavõitja tunne!

Nüüd ma tean, mis see oli, mis sundis mind minema sellele näitusele. Tahaksin tänada pisikest Eesti leode punti, kes sellel näitusel osalesid ja näitasid, et meie koerad on vägagi konkurentsivõimelised! Kaks aastat tagasi tuli isaste noorteklassi võit eestlastele ja mul oli rõõm seda korrata! Seda korda küll emase koeraga aga võit on võit.

"ÄRA TEGIME" Lausus ema tagasiteel...

Muljeid jagas Kersti