Düsplaasia

Et nii newfoundlandi koerad, landseerid kui ka leonbergerid on kõik väga suurekasvulised tõud, on nende puhul oluline rääkida ortopeedilistest probleemidest. Üks sage mure on puusaliigese düsplaasia. Düsplaasiast on viimasel ajal olnud küll juttu nii ajakirjas Koer kui ka erinevatel veebilehtedel, kuid ikka juhtub nii, et koeraomanik, kes tuleb tõuühingusse sooviga leida enda emasele koerale partner, ei tea düsplaasiast ega düsplaasiuuringust mitte midagi. Seega ei tee ilmselt paha korrata siinkohal üle kas või mõned düsplaasiaga seotud olulised asjad.

Düsplaasia on liigesehaigus, millel võib olla mitmeid eri vorme. Kõige sagedasem düsplaasia vorm on selline, kus liigese keskosa ehk reieluupea ei "istu korralikult" puusanapas. Selle tulemusel tekkiv hõõrdumine põhjustab reieluupea ja puusanapa kulumist mõnes kohas ja muundumist. Lisaks sellele võib tekkida ka liigesepõletik ning koera enesetunne muutub haiguse süvenedes järjest halvemaks. Haigus ei kulge mitte alati ühtemoodi, areng sõltub põhiliselt algsest põhjusest. Puusaliigese düsplaasiat võib olla kroonilist ja ägedat. Reeglina ilmneb äge vorm juba alla aastastel kutsikatel. Emastel ja isastel koertel esineb haigus sama sagedusega. Kui paljud düsplaasiaga koerad võivad elada kaua ning ilma eriliste ebamugavusteta, siis mõned koerad võivad vajada põletikuravimeid või valuvaigisteid. Mõnel juhul võib düsplaasia olla nii tugev ja koera igapäevaelu sellisel määral segada, et ei jää muud üle kui koer magama panna.

Düsplaasia puhul hakkab koera põletikus liiges tootma rohkem liigesevedelikku kui vaja ja ka liigesekapsel tihkestub ning nii muutub liiges tasapisi stabiilsemaks. Samas tekivad luulised muutused puusanapas ja reieluupeal ning -kaelal. Puusanapa ümber ja reieluukaelal tekivad luuvohandid, reieluupea lameneb ja puusanapp täitub uudiskoega. Selle tagajärjel satub reieluupea ümarside suurema pinge alla ja muutub veel lõdvemaks või isegi rebeneb. Pärast kasvuea lõppu sõltub muutuste süvenemise kiirus väga palju koera raskusest, kehalise koormuse tüübist ja kestvusest.

Kõige esimene moodus düsplaasiat vältida on hoolega kutsikat valida. Kuna uuringud on näidanud, et düsplaasia on suures osas ikkagi geneetiline ehk päritav, uuri hoolega tulevase kusika sugupuud. Kui kutsika esivanemate, see on siis ema ja isa ning vanaemade-vanaisade hulgas ei ole düsplaasiaga koeri, on suur võimalus, et ka kutsikal seda ei ilmne. Et olla täiesti kindel, et koeral düsplaasiat ei ole, on ainuke võimalus lasta siis, kui koer on 18 kuu vanune, teha düsplaasiauuring. Düsplaasiauuring on vajalik ka koera paaritamiseks, et teada saada millist partnerit talle valida ning kas teda paaritada voi mitte.

Kuid unustada ei tohiks sedagi, et düsplaasiat ja teisi ortopeedilisi probleeme võib põhjustada peale geneetiliste tegurite ka koera ületoitmine. Iga ülearune kilo mis tahes vanuses on koera liigestele lisakoormus. Eriti oluline on ülekaalu vältimine kutsikaeas, kui koera luud ja liigesed on veel nõrgad ja alles arenemisjärgus. Hea tava njuufakutsika seisundi hindamisel on alati see et selgroog ja ribid ei tohiks silma paista kuid peavad samas katsudes selgesti tunda olema. Kui teie koeral juba on düsplaasia, siis ülekaal ainult süvendab probleemi. Peaks mõtlema sellele, et meie suurt tõugu koerad kasvavad kahe aastaga sama palju ning saavutavad kaalu, mis meie, inimesed 18-20 aastaga. Mõelge, milline koormus on suure koera alles arenevatel liigestel. Seega tuleb koera toitmisele ja kehalisele koormusele pöörata tõsist tähelepanu.

Düsplaasia kohta leiad lisainfot aadressidelt:

• Düsplaasiauuringute programm
• http://www.hot.ee/spiritedbrand/eesti/dysplasia.html