Aretus

Aretus on kõigepealt vastutus. Ja mõnes mõttes ka teadus. Ja mitte lihtsalt pesakondade-poegade "tegemine". Ja ehk tasukski kõigepealt mõelda tõule üldiselt, mitte sellele, millise koeraga enda koera paaritada, vaid et kas üldse paaritada. Muuseas, koera tervis seeetõttu, et tal ei ole kunagi kutsikaid olnud, ei kannata. Kui soovite koerale järglasi, siis tuleb kõigepealt mõelda vastutusele, sellele, et iga kasvataja on ka tõu aretaja, kelle jaoks peab olema tähtis leida tõuaretuses üks konkreetselt sobiv ja õige isane koer ühele konkreetsele väga heale emasele koerale ning mille tulemuseks on tõustandardis kirjeldatud välimuselt ja iseloomult ideaalilähedased ja terved kutsikad.

Kõigepealt tuleb mõelda koera tervisele. Suurtel koertel võib esineda puusa- ja küünarliigese kasvuhäireid ehk düsplaasiat. Seetõttu on enne koera paaritamist vajalik teha düsplaasiauuring, mida saab teha alates 1,5 aasta vanusele koerale. Küünar- ja puusaliigese düsplaasiauuringuks vajaliku röntgenpildi tegemiseks pannakse koer narkoosi alla ning loomakliinikus tehtud pildid saadetakse hindamiseks Eesti Kennelliidu usaldusarstile, kes saadab kennelliidu kaudu uuringu tulemused koera omaniku antud aadressile. Seejärel kantakse tulemused koera tõutunnistusele ja kennelliidu registrisse. Düsplaasiauuringu tulemused määratakse puusaliigese puhul skaalal A-E (A - puuduvad düsplaasia tunnused (terve liiges), B - peaaegu normaalne liiges, C - kerge puusaliigeste düsplaasia, D - keskmine puusaliigeste düsplaasia, E - raske puusaliigeste düsplaasia) ning küünarliigese puhul skaalal 0-3, kus tulemus 0 on terve küünarliiges. Aretuseks sobivad paremini koerad, kelle puusaliigese düsplaasiuuringu tulemus on A või B ning küünarliigese düsplaasiauuringu tulemus on 0 või 1. Kui uuringu tulemused ei ole aga head (näiteks puusaliigesed on astmega C või küünarliigesed 2), siis tuleb kindlasti paariliseks valida koer, kel on düsplaasiauuringu tulemus A - see loob võimaluse, et sinu koera vead saavad sellega kompenseeritud ning pesakonnal ei teki sarnaseid probleeme, ehkki mingit garantiid see loomulikult ei anna. Igal juhul tuleks siis tõuühinguga konsulteerida ja ühingult paarituseks nõusolek saada. Kui sinu koeral on tõsiseid probleeme liigestega, näiteks puusaliigeste düsplaasiat hinnatakse astmega E või D, siis on suurem tõenäosus haigete kutsikate sündimiseks.Samas tuleb meeles pidada seda  et siiski on kutsika ost loterii, hea liigeseuuringu tulemus ei anna samas garantiid et 100% selliste vanemate kutsikad on ka samade tervisetulemustega ja ka vastupidi, ka kehvema tulemusega koerad annavad terveid kutsikaid. Lihtsalt riskid haige kutsika saamiseks on pisemad kui valida kutsikas vanematelt kel on tervis korras. 

Enne koera paaritamist on vajalik ka hea näitushinde olemasolu. Näitusehinna näitab, kuivõrd koer vastab tõustandardile, milline on koera liikumine ja iseloom. Mida parem näitusehinne koeral on, seda suurem on tõenäosus, et sünnivad head kutsikad. Aretuses kasutatavatel koertel peab olema näitusehinne "väga hea" vähemalt ühelt ametlikult näituselt avaklassis.
Samas tuleb aretuskoera valikul hinnata iga konkreetse koera omadusi ja välimust, pidades meeles, et mõned koera omadused on päritavad ja mõned on ümbritseva keskkonna mõjutused. Head koera ei tohiks aretusest siiski välja jätta, kui tal esineb vaid üks viga - tuleb lihtsalt leida paariline, kel seda viga ei oleks. Põhireegliks on see, et isane koer kompenseeriks võimalikult hästi kõik emase koera puudused ja et isane koer omaks kõiki neid omadusi, mida loodetakse kutsikatele edasi anda. Edukaks aretuseks tuleb eelkõige tunda oma koera häid külgi ja tunnistada samas endale ausalt koeras leiduvaid puudusi. Paarilise valikul tuleb hinnata ka koera sugupuud, õdesid-vendi ning koera varasemaid järglasi nii mitmest erinevast vanemate kombinatsioonist sündinud pesakonnast kui võimalik, sest see annab kõige usaldusväärsema pildid sellest, kui suurel määral on koera head omadused päritavad. Ja veel ei tohiks peigmehe valikul unustada ka seda, et üht (kuigi võib-olla) väga head aretusisast ei tohi mingil juhul üleekspluateerida - on väidetud, et kui ühel aastal on 10% kogu konkreetse tõu kutsikatest ühe isase järglased, on seda selgelt liiga palju.

Pesakonna saamine on küllaltki kulukas - raha kulub düsplaasiauuringule, näitusetele, paaritusmaksule ja vahel ka välismaal asuva isase koera juurde reisimisele, tiine koera ja kutsikate toidule, loomaarstivisiitidele, pesakonna registreerimisele ja märgistamisele. Peale selle vajavad kutsikad esialgu inimest, kes oleks nende juures ööpäev läbi. Peab olema valmis ka selleks, et alati ei lähe kõik hästi - sünnituseks võib olla vajalik suhteliselt kallis keisrilõige või mis veelgi hullem, emaskoer võib sünnitusel surra, samuti võib juhtuda, et poegimise ajal sureb mõni kutsikas või jääb mõni kutsikas haigeks, on ju kusikad esialgu haigustele äärmiselt vastuvõtlikud. Võib juhtuda sedagi, et emaskoer hooli oma järglastest ning siis tuleb kasvatajal endal kutsikaid koerapiimaasendajaga kindlatel kellaaegadel toita. Kutsikaid ei pruugi olla sugugi kerge müüa ning nad võivad veel pooleaastastenagi oma ema juures olla, nõudes toitu, tähelepanu, hoidmist ja koolitust. Ning tuleb meeles pidada sedagi, et kutsikate uude koju siirdumisega ei lõpe kasvataja kohustused veel niipea. Kasvataja peab olema nõus oma kutsikaomanikke alati nõustama ja abistama ning ta vastutab kutsikate eest mitte ainult loovutusea lõpuni, vaid tegelikult kogu nende elu.

Teisalt on aretustegevus ikka tohutu emotsionaalne nauding - kasvataja on oma koera kutsikate jaoks justkui vanaema või vanaisa, kellele on antud võimalus näha nende kasvamist ja arenemist, kes saab elada kaasa nende muredele ja rõõmudele. Ka hiljem on tore kohtuda enda koera järeltulijatega, näha, et nad on rõõmsad, terved ja ilusad koerad, ja seeläbi tunda, et kogu tõug muutub õnnestunud aretustegevuse tulemusel ilusamaks ja tervemaks.

web071006